Normaalne päev

Ühel päeval kõndisin ma aegamisi mööda tänavaid.
Vaatasin umbusklikult tühje ja pimedaid maju, millest ma kiiresti möödusin. Kiiresti, mitte sellepärast, et ma neid kardaks, vaid sellepärast, et ma kõndisin alati kiiresti. Järsku märkasin ülesmäge liikuvaid raamatuid, mis ligistikku mööda tänavat hiilisid. Nad olid peaaegu märkamatult, kuid minu terane silm siiski nägi neid. Järgemööda voolas raamatuid kõrvaltänavast juurde, kuid mõni üksik raamat liikus omaette. Panin tähele, et kui raamat liikus üksi, siis tegi ta seda kobamisi, kuid mõne aja möödudes liitusid nad hädavaevu jälle ülejäänud raamatutega. Tasapisi said raamatud otsa. Vilksamisi lippas mõni raamat veel nurga tagant välja ning liitus ülejäänud raamatutega, kes rivis ülesmäge liikusid. Passisin veel päris pikalt tänaval, saamata aru, kas nägin und või oli see tegelikkus, kuid lõpuks avastasin, et mu suu oli ripakil. Avasui liikusin oma vanaisa maja poole, kes elas seal lähedal. Mul oli vaja väikest puhkust ning mõtlesin, et lähen magan tema juures.
Vanaisa võttis mind hästi vastu, kuid kui ma rääkisin talle kogu selle jutu ära vaatas ta mind altkulmu. Ta rääkis minuga sellest ning kui ma õhtul tema juurest lahkusin, leppisime suusõnal kokku, et see asi jääb meie vahele.