Luuležanrid
Sonett

Sonett on väga vana luuležanr, mis loodi 13. sajandil Itaalias. Soneti loojateks võib pidada kahte kirjanikku: Sante Alighier (1265-13219) ja Franxxesco Petrarca (1304-1374). Aegade jooksul on välja kujunenud oma tekkekoha järgi kolm soneti erikuju: itaalia, prantsuse ja inglise sonett.
Sonett koosneb 14 värsireast. Ta on tavaliselt riimiskeemiga abab abab cdc dcd. Värsid omakorda jagunevad salmidesse e stroofidesse. Tuntud on itaalia soneti värsiskeem 4+4+3+3, inglise soneti värsiskeem 4+4+4+2, siis veel peata sonett skeemiga 4+3+3 ja poolsonett skeemiga 4+3. Tuntakse veel pöördsonetti 3+3+4+4 ja sülisonetti 4+3+3+4. Sonetipärg koosneb 15 sonetist, kusjuures iga järgmine algab eelneva lõppreaga.
Sisult jaguneb sonett kaheks: nelikutes esitatakse teema, kolmikutes lisatakse kõrvalteema või lüüriline mõtisklus. Klassikalise soneti tunnuseks on veel puhas keel ja korrapärane ülesehitus. Esimese eestikeelse soneti looja on Matthias Johann Eisen (1857-1934). Tõelise kunstiküpsuse selles žanris saavutas Marie Under (1883-1980), kelle kauneid sonette võib lugeda teostes ”Eelõitseng” või ”Sinine puri”